Cookies disclaimer

I agree Our site saves small pieces of text information (cookies) on your device in order to deliver better content and for statistical purposes. You can disable the usage of cookies by changing the settings of your browser. By browsing our website without changing the browser settings you grant us permission to store that information on your device.

Kätlin Tõllasson (24)

Discus

10 FANS
25 May 2018

Aeg läheb meeletu kiirusega. Alles see oli kui ma laagrist tagasi koju jõudsin ja nüüd on juba mai läbi saamas. Ebareaalne. Laagrist olen ma juba kirjutanud ja ka tagasi vaadates saan endiselt kinnitada, et väga hea laager oli!

Tegin Eestis, 14.mail, oma esimese võistluse Noorte heitjate seeriavõistlusel väljaspool arvestust. Ma sain kuuest katsest kirja vaid kaks – 49.98 ja 51.78. Õlgu kehitama panev tulemus. Ei teinud kurvaks ega rõõmsaks. Pärast viimast heidet korjasin oma asjad kokku ja jooksin tööle. Lapsed juba ootasid, et keegi neid treeniks. Otsus võistleda oli pigem spontaanne, vaadata mis saab ja mis seisus ma olen. Nüüd ma siis sain teada – eriti ei saanudki midagi. Aga pole hullu, proovin uuesti.

20. mail oli Viimsis Heitjate seeriavõistluse esimene etapp, mis selleks korraks oli ristitud Viimsi Galaks. Randvere kooli kõrval avati uhiuus staadion, mis on ainult heitjatele ning see oligi avavõistluseks. Võib väita, et see oli Baltikumi vägevaim võistlus. Kohal olid lisaks Eesti tippudele ka tuntud nimed lähiriikidest. Näiteks Leedu kettheitja Andrius Gudžius, kes krooniti Londoni MMil maailmameistriks ning samuti 2016. aastal odaviskes Euroopa meistriks kroonitud lätlane Zigismunds Sirmais.

Minu võistlus läks ka seekord palju paremini – heitsin kaks korda üle 55m, parimaks jäi 55.17, mis on ka mu elu teine tulemus. Nüüd ma saan hooaja avatuks kuulutada! Muideks, Randvere kooli staadionil oli rohkem pealtvaatajaid kui Eesti meistrivõistlustel. Usu või ära usu, aga nii see oli. Veelkord aitäh võistluste korraldajatele, pealtvaatajatele ja muidugi ka Viimsile sellele suurepärase staadioni eest!

Homme, 26. mail, kell 13.10 olen aga hoopis Rakveres võistlustules, kus toimub Balti heitealade maavõistlus. Euroopa meistrivõistluste normatiiv on 56m. Mul on sellest nii vähe puudu ja see aasta ma kavatsen selle ära heita. Ehk juhtub see juba homme? Tule vaatama!

Kätlin

29 Apr 2018

Tere jälle!

Teine laagrinädal on läbi saanud ja kui aus olla siis ma olen ise ka päris läbi. Tänane puhkepäev kulus ikka ära küll! Vaadates oma sammulugejat, siis tavapärase 10+ km asemel olen täna läbinud vaid 5km. Arvestades seda, et meie elamine on peamajast ja restoranist ca 300m kaugusel, siis juba ainuüksi päevas 3x sinna ja tagasi kõndimise peale saab päris palju samme kirja. Igaljuhul saab öelda, et täna olen olnud suhteliselt mitteaktiivne ja võtnud oma puhkepäevast viimast.

See nädal oli raske, aga hea! Olen suutnud terve püsida ja treeningplaanist kinni pidada. Mul on nii hea meel, et kõik läheb täpselt nii nagu peab. See annab mõnusa tunde eelolevaks hooajaks. Kangisaalis tunnen end aina mugavamalt ja julgen suuremaid raskuseid proovida. Mõni neist on ka ära tasunud, sest eeskükis tegin uue rekordi – 120kg x2. Sinna jäi isegi varu, sest kui ma videost vaatasin, siis see ei tundunud väga raske. Eks selleks katseks olid poisid kõrval turvamas, juhul kui peaks raske olema. See teadmine, et keegi sind vajadusel abistada saab, annab justkui lisajõudu juurde ja kang läheb veidi kergemaks.

Ketas lendab ka, aga endiselt mitte nii hästi kui ma tahaks. Tundub, et jalad on ka praegu veidi väsinud ja ei taha vahepeal koostööd teha. Olen selle koha pealt rahulik ja tean, et kui rasketest kangitrennidest välja puhkan, läheb jalg teravamaks ja siis on see ketas kohe valmis lendama. Seega endiselt pole muretsemiseks põhjust, sest tegelikult iga trenn läheb paremaks ja tunnen end ringis järjest kindlamalt.

Taastumiseks on siin ka väga head võimalused – jäävann, meri, soe kliima, saun, Risto Jamnes. Viimast isikut olen külastanud kaks korda ja mõlemal korral positiivse tagasiside saanud – anna aga tuld!

Meil on jäänud siin vaid loetud päevad, sest juba kolmapäeva öösel sõidame tagasi koju. Tuleb veel viimased trennid vastu pidada ja siis juba valmis olla, sest hooaeg hakkab varsti pihta. Ega pikka pidu ei olegi. Tuleb lammutama hakata!

Kätlin

24 Apr 2018

Nonii! Pakkimine läks igaljuhul valutult ja kõik vajalikud asjad said kaasa. Ma olen nüüd siin Hispaanias olnud nädal aega ja millestki pole puudust. SUPER! Lend möödus kiiresti ja rahulikult, hotelli jõudsime kahe paiku öösel. Nagu ma juba varem korra maininud olen, siis ma olen siin laagris juba kaheksandat korda ja muideks ükski aasta pole vahele jäänud! Laagrikoht asub Benidormi lähedal pisikeses linnas nimega Albir. Siin on päris ilus! Viimastel aastatel on siia saabudes selline tunne nagu oleks koju tulnud. Aga eks ta peaaegu nagu ole ka. Selle ajaga on siin juba selgeks saanud, kus miski asub ja isegi hotelli personal ja poemüüjad on enamjaolt samad ning tunnevad ära. Jällenägemisrõõm!

Treeningud on läinud hästi. Ilmad on soojad püsinud, päike paistab. Ketas lendab ka juba natuke. Veits jonnib veel minuga ja päris nii hästi ja kaugele ei lähe kui ma tahaksin, aga mis seal ikka. Annan endale aega, sest olen ju siin olnud ainult ühe nädala. Seega põhjust muretsemiseks pole. Ketast saab heita nii hotelli alal asuval heiteväljakul kui ka staadionil, mis asub hotellist ca 8min autosõidu kaugusel. Jõusaalis saab ka rauda kõvasti sikutada ja laagri lõpuks eeldatavasti on ka seal väike edasiminek toimunud. Aeg, mis treeningute vahele jääb, kulub tavaliselt söömisele, magamisele või päikese käes peesitamisele. Kuidagi peab ju oma D-vitamiini varud uuesti täis laadima. Päevad veerevad päris kiiresti õhtusse ja enne kui arugi saad on juba uus päev alanud. Seega tuleb nendest päevadest maksimum võtta ning võimalikult palju kvaliteetseid trenne teha.

Päikest
Kätlin

12 Apr 2018

Pärast seda, kui ma nägin Portugalis ketast kaugustesse lendamas, siis oli ikka jube raske uuesti vastu seina heitevahendeid tampima minna. Päris keeruline oli leppida selle mõttega. 6 katset värskes õhus oli vägev... okei, tegelt kaks proovikatset ka lisaks. Ehk siis 8 heidet värskes õhus ja siis kogu see rõõm kustus juba paar päeva hiljem Audenteses, kui seisin silmitsi tõsiasjaga, et järgnevateks nädalateks on minu kaaslaseks seesama nurk, mis on suht pime ja kitsas ja kus on mu kettaheite rekord ilmselt 15m, sest kaugemale minna ei saa. Aga täna saab juba rõõmsam olla, sest juba esmaspäeval sõidan kauaoodatud Hispaania laagrisse, kus saab muretult ketast heita. See on ikka tõeline vabadus! Ilm lubaks ju tegelikult isegi Eestis juba õue minna, aga samas ega see külm eriti ei kutsu ka ja ma parema meelega naudiksin soojemat ilma.

Iga-aastane põhiprobleem enne laagrit on PAKKIMINE! Iga jumala kord kui ma oma asju laagriks kokku pakin, siis avastan poole pakkimise pealt, samal ajal kui ilmselt pooled asjad pole veel sinna jõudnud, et mu lubatud kaal on raudselt 3x üle. Mu emps on mind ammu juba pakkimise maailmameistriks ristinud. Alati kui ma Mudistes (asub Viljandimaal) kodus käin, siis ta naerab, et jälle kogu mu elu on spordikotis ja nii on see tegelikult kestnud juba pea 9 aastat. Alates sellest, kui ma Audentese Spordigümnaasiumisse läksin ja igal nädalavahetusel rongiga koju loksusin, kott üle õla. Eks ma siis jätkan traditsiooni ja olen ka edaspidi spordikotirändur. Tervitused empsile!

Eks ma aastatega olen targemaks ka saanud ja omad vitsad ülepakkimisega juba kätte saanud. Üldjoontes viimastel aastatel ei jää enam eriti neid esemeid kotti, mis kasutust ei leia, millestki puudu ka ei jää. Kõige mõistlikum on lihtsalt koostada nimekiri, et midagi olulist maha ei jääks. Esimese asjana lähevad alati kotti kõik treeninguteks vajalikud asjad. Ülejäänud riideid ja asju võtan täpselt nii palju kui kaal või koti maht lubab. Reaalsus on see, et enamus ajast olen trennis, vabal ajal puhkan basseini ääres või toas voodis ja ega kui heitesussid, tossud, trenniriided ja kettad on kaasas, siis saab juba väga eduka laagri korraldada.

Järgmine kord kirjutan juba Hispaaniast ja kel huvi, siis tule ikka ja jälle siia lugema ja kaasa elama.

Kätlin

13 Mar 2018


Olen Euroopa talvistelt heitjate karikavõistlustelt tagasi koju jõudnud. Heitsin 53.12 ja sain 11.koha. Sellel võistlusel olen käinud nüüd juba kokku vist 6 või 7 korda ja see on kindlasti kõige pikem heide, mida ma märtsikuus sama võistluse raames siiani teinud olen. Pole nagu põhjust nurisemiseks, kuid veidi hinge kraabib ikka. Polnud päris see, mida ma ootasin.

Soojenduse saime teha kuivas, isegi päike paistis ja päris soe oli. Call roomis olles tuli selline vihm, et kõik võistlejad, kes seal olid, vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja muigasid. Jõudis kohale, et sinna paduka kätte peamegi kohe-kohe minema. Vihm jäi järgi, meid viidi välja. Soojenduskatsed tegime kuivas. Meie varjualune oli seal samas, kus ta oli kaks päeva olnud ja selle ajaga oli sealt käinud läbi lugematul hulgal heitjaid. See muutis teekonna heiteringini parajaks mudamülkaks.

Kui esimesed kaks tüdrukut olid ära heitnud, tuli selline vihmahoog ja torm, et meid viidi uuesti call roomi telki tagasi selle vaibumist ootama. Võistlus algas otsast peale. Seega need, kes olid juba heitnud, said omale puhta lehe. Võistlus kulgeski sellise vahelduva eduga: sajab, ei saja, sajab, ei saja... . Olin selleks juba päev varem valmis ja teadsin, et selline ilm võib ees oodata. Ajalehed, rätikud, kuivad sokid, vihmakindlad riided – parim, mida sellisel päeval kotist leida võib. Need kuivad sokid pärast võistluse lõppu olid lihtsalt jumalikud!

Pärast seda tõmmati mind rajalt maha ja viidi dopingukontrolli. Vaadates tagasi, siis esimese heitmise ja võistluse kohta välitingimustes olid ikka ekstreemsed ilmastikuolud küll. Soojakraade oli ehk 7-8, meeletu tuul, hoovihm ja muda. Arvestades kõike seda, siis ma usun, et sain oma asjadega üldjoontes hakkama. Ring ise oli väga hea ja päris mõnus oli üle pika aja jälle õues ketast heita. Järgmine võistlus on aprilli lõpus Hispaanias. Loodan, et seal on juba soojem!

Kätlin

09 Mar 2018

Tagasiside laagrile on väga positiivne! Saime küll kahjuks teha ainult kaks heitetrenni, kuid abiks ikka. Ma arvan, et ketas ei ole märtsi alguses kunagi varem nii kaugele lennanud kui nüüd. Muidugi ei ole mu heited veel sellised nagu ma ideaalis seda endale ette kujutan. Võiks öelda, et hakkab nagu looma, aga ilmselgelt on veel vaja meeletult tööd teha, et kõik see ilu ühte heitesse ära mahutada. Aga küll tuleb!

Keskus, kus peatusime oli põhimõttelt sama, mis Audentes – kool, treeningvõimalused, ühikas jne. Süüa sai seal 4 korda päevas!! Iga kord sööma minnes polnudki esialgu isu, aga samas kui juba siis juba. Seega kõht tühjaks seal küll mitte mingi valemiga jääda ei saa. Nagu ma juba mainisin, siis treeningkeskus ise on viimase peal. Ette pole absoluutselt mitte midagi heita ja ilmselt lähme sinna kunagi veel.

Kohe pärast laagrit, pühapäeval, tegime Sportlioga ühe pilootprojekti raames kokkusaamise ning filmimise. Hoidke silmad ja kõrvad lahti!

Nüüd oleme Eesti heitekoondisega Portugalis. Jõudsime siia neljapäeva (08.03) õhtul. Ilmaprognoos meile muidugi midagi rõõmustavat nädalavahetuseks ei luba – vihm (loe: lakkamatu vihm) ja napid 11-14 kraadi sooja, mis ka iga päevaga langevad. Vähemalt Eestist tulles tundub siin juba isegi sellise ilmaga päris okei ja pole nagu häda midagi. Tavaline Eesti suvi, mis siin muud ikka. Meie esimeseks ostuks olid täna vihmavarjud ja ajalehed. Ma oleks hea meelega kummikud ka ostnud, aga neid ma ei leidnud. Aga mis siin ikka, võistluspäeval tuleb lihtsalt oma kõige vettpidavamad riided kotipõhjast välja otsida, selga ajada ja lammutama minna. Võistlen koos Hanna-Maria Kupperiga pühapäeval, 11.märtsil, kell 13.30.

Eestlastest on võistlustules veel (kohalik aeg):
Martin Kupper – laupäeval kell 14.30
Jander Heil – pühapäeval kell 10.30
Ellina Anissimova – pühapäeval kell 12.00
Kristo Galeta – pühapäeval kell 14.00
Risto Mätas – pühapäeval kell 16.00

PS! Portugalis on kell 2 tundi Eesti ajast taga

Vaadake, elage kaasa ja hoidke pöialt kõigile koondislastele, kes Eesti lippu kõrgel hoiavad:

Võistluste kodulehekülg: https://www.leiria2018.com/
Live: https://www.youtube.com/channel/UC0dZKwIe8M2dfe18q8JrG9w/live

Kätlin

01 Mar 2018

Tulime täna koos Antsu, Erki, Rolfi, Hanna-Maria ja lätlastega Soome. Teeme siin lühikese laagri, juba laupäeval tuleme tagasi. Põhjus, miks me võtsime kätte ja sõitsime Tamperesse peitub selles, et siin saab ketast heita ja reaalselt näha ka kui kaugele see lendab. Koht on juba tuttav, käisime Hanna-Maria ja Antsuga siin juba paar nädalat tagasi. Mul on jube kurb meel, et Eestis sellist võimalust pole ning sisehallis heita ei saa. Talvine periood on niiiiiiiiii pikk ja ausalt öeldes ainult vastu seina heitmine ajab ikka vahel kopsu üle maksa küll. Tahaks ju näha kuhu see ketas maandub. Aga mis seal ikka, tuleb kott pakkida ja sõita sinna, kus seda teha saab - Kui Muhamed ei tule mäe juurde, läheb mägi Muhamedi juurde. Ja nii lihtne see ongi. Igaljhuhul siin me nüüd oleme ja ketast heidame.

Tegelikult on meil Hanna-Mariaga järgmisel nädalavahetusel Portugalis talvised heitjate Euroopa karikavõistlused ja selleks, et seal hästi läheks, püüame kettaga taaskord sõbraks saada. Tänane trenn oli juba oluliselt parem kui eelmine. Ketast polnud kaugusesse heitnud ligi viis kuud. Siiani ainult raskusi ja muid heitevahendeid vastu seina loopinud. Aga kerime natuke aega tagasi sellesse hetke kui astusime Hannaga Tamperes esimest korda suurde halli. Jube imelik oli olla, selline tunne, et justkui ei teakski kuhu ma sattunud olen. Pärast tavapärast soojendust tekkis pähe jube palju küsimärke. Oleks pidanud heitesussid jalga panema, kettad haarama ja ringi lammutama minema AGA... hiilisin ringile ligi nagu luurekal olev marakratt. Astusin ebalevalt ringi ja tundsin nagu oleksin lehm libedal jääl. Sooritasin oma esimese heite ja pärast seda oli kõik justkui endine. Issssand kuidas ma seda kõike igatsenud olin. Ja õnneks olen ma nüüd siin jälle tagasi ja saan seda kõike uuesti teha. Palju pole jäänud ka traditsioonilise Hispaania laagrini, kuhu ma lähen aprilli keskpaigas. Tagasi tulles polegi enam palju jäänud kui hooaeg algab täis tuuridel.

Laagris toimunust annan ülevaate juba järgmisel korral.

Kätlin

20 Feb 2018

Hea lugeja!

Sporti olen teinud terve oma senise elu. Kergejõustikuga olen tegelenud juba alates 2. klassist. Enne seda käisin rühmvõimlemises – usu või ära usu! Kaasa olen teinud ilmselt kõigil TV10 Olümpiastarti etappidel, kõigil aladel. Kõige suurem hirm oli alati 600m jooksu ees. Kooli eest pidin tihti seda tegema. ÕUDNE! Meenub bussisõit Rakverre, kus oli järjekordne etapp. Teadsin, et pean ainult kõrgust hüppama. Kohale jõudes tuli mu esimene treener, Ants Kuusik, hiilivalt ja kavalalt minu juurde ja pani käe õlale: “Kätlin, kedagi teist polnud panna, sina jooksed 600m!”. Tundsin kuidas pisarad vägisi silma valgusid ning käratasin: “Oleks sa seda mulle Viljandis öelnud, ma poleks üldse tulnudki!!!”. Treener seepeale: “Ma tean, sellepärast ma varem ei öelnudki...”. Ta tundis mind juba siis päris hästi. Ma olekski koju jäänud, sest hirm 600m ees oli lihtsalt nii tohutult suur, et millegi muuga poleks võimalik mind ära osta. Olenemata sellest olin ma alati valmis võistlema. Hambad ristis ja vere maitse suus, aga ära tegin. Leidsin isegi pildi sellest samast stardist. Hirmu on tunda ka kilomeetrite kaugusele. Foto on postituse lõpus ja olen paremalt esimene neiu, nr. 20.

Kuidas ma jõudsin kettaheiteni?

Kuni põhikoolini käisin alati pärast kooli trennis, isegi kui see mingi aeg mulle üldse ei meeldinud. Olin kindel, et minust saab kõrgushüppaja. Ületasin 14. aastaselt 1.65m. Üks ala ei meeldinud üldse ja selleks oli kettaheide. Liiga keeruline ja raske ala. Juhtus aga nii, et ühel treeningul väänasin oma jala välja, sidemed oli rebenenud ja kips kuu aega. Hakkasime alternatiive proovima, jõudsin ikkagi kuidagi kettaheiteni ja minu üllatuseks tuli jube hästi välja. Heitsin võistlustel mitu aastat vaid paigalt, sest pöördega ei saanud ma midagi aru. Ei läinud kaua kui võitsin oma esimese Eesti meistritiitli ja sellest hetkest hakkasin asja tõsisemalt suhtuma.

Suundusin Audentese spordigümnaasiumisse. Päevakava oli seal rangelt paigas: hommikul kooli, lõunal trenni, kooli tagasi, uuesti trenni, sööma, õppima ja magama. Sarnaselt möödusid ka ülikooli aastad. Mulle meeldib rutiin ja distsipliin. Mulle on juba maast madalast koduseinte vahel selgeks tehtud, et millegi saavutamiseks peab pingutama ja olema järjekindel. Just seda ma teengi ja olen kindel, et ühel päeval olen maailmatasemel sportlane! Olen rutiinset sportlase elu elanud nüüd juba peaaegu 10 aastat ja tean, et suudan seda jätkata.

Minu edust ja/või ebaedust ning minu tippu rühkimise protsessidest on võimalik siin blogis edaspidi ülevaade saada. Kirjutan ausalt ja otse.

Koostöös KSA Silmakeskusega valmis sügisel video, kus andsin ülevaate oma nägemisest. KSA Silmakeskus muutis minu elukvaliteeti meeletult palju. Enam ei pea stressama kui läätsed või prillid ära kaovad. Nüüd ma olen juba aasta nägija olnud ja seda ilma abivahenditeta. SUPER!

Videos on lisaks kogemuse jagamisele ka minu üks päev kokku võetud. Viska pilk peale:
https://vimeo.com/225982207

Lisaks blogile saab minu tegemistel silma peal hoida:
INSTAGRAM: https://www.instagram.com/ktollasson/
FACEBOOK: https://www.facebook.com/KatlinTollasson/

Päikest
Kätlin

|
|
|
|

Bio

Minu nimi on Kätlin Tõllasson ja minu suureks unistuseks on tõusta maailma absoluutsesse paremikku kettaheites. Olen 24-aastane. Olen lõpetanud Audentese Spordigümnaasiumi lennu parima sportlasena ning Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži spordikorralduse ja projektijuhtimise erialal. Samuti olen lastele treeneriks Audentese Spordiklubis.

Olen sündinud 04.06.1993, Viljandis. Oma sportlasteed alustasin algklassides ning põhiliselt tegelesin mitmevõistlusega. Kettaheitele spetsialiseerusin 2009. aastal, kui alustasin õpinguid Audentese Spordigümnaasiumis.

Olen võitnud kuldmedaleid Eesti meistrivõistlustelt nii kettaheites kui ka kuulitõukes, noorte-, juunioride-, noorsoo- ja absoluutklassi arvestuses kokku 19. Minu nimele kuulub Eesti U20 rekord kettaheites (53.02). Kuulun Eesti koondisesse ning olen saavutanud rahvusvahelistel võistlustel häid kohti. Noorteklassi parimateks saavutusteks Euroopa meistrivõistlustelt olid 8. koht ja 9. koht.

Born 1993 (age 24)
Coach Ants Kiisa
Club Audentese Spordiklubi

Personal bests

Discus throw

Show
Personal best

Competition results

Discus throw

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Suveuniversiaad 7. 53.16 m Taipei Aug. 2017
Eesti meistrivõistlused 1. 54.93 m Tallinn July 2017
Audentese lahtised 1. 55.68 m Tallinn June 2017
Võistkondlikud Euroopa Meistrivõistlused 3. 52.37 m Vaasa June 2017
Balti meistrivõistlused 2. 53.91 m Valmiera June 2017
Balti meistrivõistlused 1. 50.99 m Valmiera May 2017
Balti meistrivõistlused 1. 54.27 m Alytus May 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 11. 51.17 m Arad March 2017
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 13. 51.87 m Las Palmas March 2017
Balti meistrivõistlused 3. 52.22 m Valmiera Aug. 2015
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.62 m Rakvere July 2015
Põhjamaade meistrivõistlused (U23) 1. 50.36 m Kopenhaagen July 2014
Eesti meistrivõistlused (U23) 1. 48.57 m Rakvere June 2014
Euroopa meistrivõistlused (U23) 18. 46.96 m Tampere July 2013
Euroopa talvised heitealade meistrivõistlused 8. 50.15 m Castellon March 2013
Balti meistrivõistlused 2. 53.02 m Valmiera June 2012
Eesti MV 2. 49.04 m Tallinn Aug. 2011
Eesti meistrivõistlused (U20) 1. 48.3 m Rakvere July 2011
Eesti meistrivõistlused (U18) 1. 38.72 m Valga June 2010
Bigpank Kuldliiga 2. 44.54 m Kohila June 2010
Eesti meistrivõistlused (U16) 1. 37.58 m Rakvere July 2008
Sponsors
Your logo missing? Click on the button.