Marti Medar (21)

Long distance runner

16 FANS
07 Sep 2017

07 Sep 2017

"Kes kannatab, see kaua elab!!!"
Pagan, see vanasõna pidas eelmine pühapäev täiesti paika. Käisin siis Pärnus, et osaleda vägagi mainekal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul. Jooks oli Eesti Linnajooksude sarja arvestades vajalik mul läbida, kuna Narvas sunnitud katkestamisega niisama see 100+ kokku ei tule. Läksin täiesti rahuliku ja külma tundega jooksma. Ega see jooks pole mul kunagi väga hästi just läinud - esimesele sillale jõudes on kops koos ja lõpuaeg tulnud koguaeg 34:20 kanti. Treener soovitas minna julgelt peale ja saagu mis saab. Nõustusin!!!
Koosseis oli muidugi võimas, eesotsas Mukunga, Nurme, Fosti, Läti rekordiomanikuga nii poolikus kui ka maratonis, lisaks sellele ka mitmed tugevad harrastajad. Mitmekordne tiitlivõistluste medalist Allar Raja andis kell 12 stardipaugu ja ligi 2000 näljast spordihuvilist suundus 10 km rada vallutama. Esimene kilomeeter nagu ikka tuleb väga kergelt ja kell näitas seekord 3:05. Huvitav oli see, et tasemega mehi rajal jagus, aga mina jooksin ihuüksi - paarkümmend meetrit eespool Argo Jõesoo, Karel Hussar ja minu taga ca 30m vahega korralik punt. Parem olnuks joosta kellegagi koos, aga jooksin omas mullis ja usaldasin enda sammu. Nii nagu nad ütlevad, et ära jälgi teisi, vaid enda enesetunnet.
Esimene tõsisem vaheajapunkt oligi see eelpool nimetatud sild, mis märgib minuteada ca 4,2km vaheaega või midagi sellist. Muutunud oli nii palju, et Jõesoo pani Hussaril eest minema ja iga sammuga tulin tasapisi omakorda Karelile lähemale, minu taga olev punt oli umbes 60-70 meetriga maas. Enne sillalt tagasipööret püüdsin Kareli kinni ja esimesed mõtted, mis pähe torkasid olid, et no kurat, tavaliselt olen sellisel hetkel jube väsinud, aga samm püsis värskena ja sisendasin endale usku, et täna võib lõpuks üle pika aja midagi ilusat välja tulla. Umbes kilomeetri panime koos edasi, kuid siis läksin omas mullis tasapisi eest ära ja nüüd pidi suruma, sest ma olen ikkagi üksi. Seda seisu ei tohtinud nüüd ära rikkuda.
Kedagi püüda polnud, aga näljaseid hunte oli taga küllaga. Kilomeetrid läksid lõpupoole näiliselt aina aeglasemalt, tõsi tempo püsis koguaeg seal 3:13-3:17 vahemikus. Teadsin hästi, et treener seisab seal kuskil 1,5 kilomeetrit enne lõppu ja sinnamaani pidi vastu pidama. Hetk, kui Urmas mind nägi, siis oli ta näiliselt üsnagi rahulik, kuid usun, et eks ka Temagi oli sisemiselt veidi üllatunud ja positiivselt meelestatud. Trennidki viimasel ajal hästi läinud, see peab ju märk millegist olema. Järgnes lõpukilomeeter ja viimane sirge rahva ees.
Uskumatu, ma hoidsingi oma kohta ja sain 7. koha ajaga 32:40,7. Isiklikust jäi küll puudu vaid 3,7 sekki, aga see polnud üldsegi tähtis. Positiivne emotsioon oli see, mida ma terve aasta ootasin ning lõpuks tuli üks võistlus, mille järel ma võisin tõesti rahul olla ja vastu rinda taguda. Fuckyea!!! Jooksu võitis aga eestlastele vägagi tuttav mees Ibrahim Wachira Mukunga, ajaga 29:44,6. Teine koht Tiidrek Nurmele (30:00,5) ja kolmas mees lätlane Valerijs Zolnerovics (30:03).
SIIN ME SIIS NÜÜD OLEME!!! Pühapäeval ongi juba ees ootamas maraton ning nagu teada, siis sinna ma oma kahe palliga põrgatama lähen, lootusega üle joosta kehtiv Guinnessi rekord, milleks on 4:10:44. Igal juhul saab see olema kõige karmim värk, mida ma seni teinud olen, aga tunne on hea, vorm enam-vähem ja see asi tuleb lihtsalt ära teha. Peab muidugi veel nagu "härjaila" kaitsma oma tervist, et jumala eest midagi ei juhtuks. Rada tõotab tulla mitmekülgne ja vaheldusrikas ning ma ei jõua juba stardipauku ära oodata... #treeningpartner #kahesillajooks #roadtoSEBmarathon #põnevustküllaga

14 Aug 2017

14 Aug 2017

"Sulle see Ööjooks vist väga meeldib Medar!!!"
Just nende samade sõnadega tuli treener Urmas peale jooksu minu juurde. Ütleme nii, et on elemente, mis mulle väga meeldivad selle jooksu juures, aga kindlasti ka palju kohti, kus jätkuvalt on arenemisruumi. Üleeile koguneski suur jooksjate hulk Rakverre, et osavõtta ühest Eesti kõige räägituimast jooksuvõistlusest üldse. Iga aasta ikka midagi juhtub ning ka seekord ei olnud midagi erinevat. Üritan siis kõik sündmused läbi oma vaatevinkli ära rääkida.
Jooksjaid oli kokku kogunenud üle kaheksatuhande (loe 8x1000+) ning kokku toimus 3 distantsi: 4km ajavõtuta, 10km ning 21,1km jooks. Kuna ma õhtuti ei viitsi kõige pikemaid maid võistlustel joosta, siis otsustasin 10km jooksu kasuks. Eelmine aasta kukkus hästi välja kah, miksmitte uuesti proovida. Enamik tugevaid jooksjaid läkski aga poolmaratoni peale ja see jättis teist aastat järjest "ukse lahti" kümnes kilomeetris. Kell 20:00 anti start poolmaratonile, viis minutit hiljem (20:05) 4km jooksule ja omakorda 5 min hiljem (kell 20:10) lasti viimane kari rajale, mina ka seal siis kuskil. Ilm oli soe, rahvast kui palju ja emotsioon positiivne. Jooksust ka natuke...
Stardiprotokollis nägin Janek Õiglase venna Jani nime ja eeldasin, et temaga koos võib rabelemiseks minna, kuid nagu arvata võis, siis vend oli samal ajal tegemas võimsat kümnevõistlust ja küllap hoidis see ikka pilgud teleka ees. Pigem kipun arvama, et Ta võis vabalt ka Londonis samal ajal olla. Otsustasin siis stardist kohe omas mullis ära minna ja väikseks üllatuseks ei tulnud keegi kaasa. Ratturid sõitsid ilusti ees, vile ilusti kaelas ja eelmiste distantside mahajääjad ajati kõik paremale poole, et nii mina kui ka kõik järgnevad saaksid ilusti joosta. Kiitus korraldajatele selle koha pealt!!!
Ega see üksi jooksmine midagi kerget pole.... Poole maa vaheaeg oli 16:30 ja pagan, siis hakkas raskeks minema. Alati olen jooksnud kellegagi koos või nii öelda "jahtinud" kedagi, kuid mitte seekord. Lõpus tuli veel tõuse ka ja sisendasin peas vaid seda, et "ära keera seda seisu tuksi!!!" Kolm kilomeetrit enne lõppu sain ka infot, et jälitajad on umbes paarisaja meetri kaugusel. Raske oli, aga kuniks ma jõudsin viimasele lõpusirgele, siis sain ma lõpuks tempos järgi lasta ja tulla mõnusalt üle finišijoone. Aeg küll väga vilets 34:38, aga seekord oli võit märksa tähtsama kaaluga ning ega Rakveres keegi hullu tulemust ei suutnud väga teha ka. Teisele kohale jooksis end uue isikliku rekordiga (34:51) klubikaaslane Aleksandr Kuleshov ning kolmandaks jooksis end Karl Rauno Miljand, aeg 35 minutit täpselt.
Kohustuslikud jutuajamised ära peetud ning siis hakkas taevas laginal sadama, põrutasin kohe autosse ära ja istusin seal kokku ca 40 minutit. No johhaidii aidaa, see vaatepilt meenutas ikka täielikku mängufilmi: vihma kallas kui oavarrest, äikest lõi nii kõvasti, et taevas oli välgunooli ilusti näha, inimesed jooksid meeleheitlikult autodesse. Korra mõtlesin juba, et kas autos olla on ikka kõige turvalisem, nii tõsiseks läks juba asi... Olgugi, et mina pääsesin sellest kõigest väga hästi, kuid kahju oli kõigist neist, kes veel jooksid 10km distantsil ning eriti poolmaratoni. Raju Ööjooks ühesõnaga!!! Probleemid hakkasidki just tekkima ümber kõige pikema võistlusdistantsi.
Nimelt looduslikud jõud läksid nii hulluks kätte ära, et finišipaigas asuv elektrooniline ajavõtusüsteem läks "vett vedama". Mitmed jooksjad ei saanud seetõttu tabelisse oma tulemust kirja ja probleem oli selles, et kuidas siis korrektne paremusjärjestus lõpuks ikkagi välja kujuneb. Halvimast päästis jällegi treener Urmas Randma, kes silma järgi määras esimese otsa meeste kohad täpselt ära ja autasud anti tänu sellele õigesti üle. Mängus olid ka Eesti Linnajooksude sarja punktid, kuid õnneks sai see saaga õnneliku lõpu. Autasustamise ajaks oli õnneks ka ilm natukenegi rahunenud.
Kokkuvõtlikult ei ole minul küll midagi väga korraldajatele suurt ette heita, sest looduslikke jõudude vastu ei saa ja slaalomit ei pidanud ma võrreldes eelmise aastaga jooksma. Naljakas oli küll see, et finišis anti väike kotikene, mis sisaldas nii jooke kui ka "kehakinnitust". Seal jagati nimelt ka millegipärast kassitoitu:O???? Mõned inimesed arvasid ööpimeduses, et tegemist on pähklite või millegi sarnasega ja saidki halva kogemuse osaliseks. Cmoon korraldajad, jagage ikka inimeste toitu. Kindlasti ei läinud kõigil rajal liikumine sama sujuvalt kui minul võibolla, aga ühe asjaga ma nõustun siiamaani, et selle jooksu peab Eesti Linnajooksude sarjast ära võtma. Liiga palju on mängus ja kui poleks Urmast finišis olnud, siis kes küll teab, mis oleks võinud saada. Sellised olid minu mõtted, ootan huviga ka kõikide Teie omi. #rakvereööjooks #10km #twowinsintwoyears #showolivõimas

31 Jul 2017

31 Jul 2017

Masinavärk hakkab tasapisi ilmet võtma!!!
Eile keskpäeval olin ma omadega Saadjärvel, kus toimus Eesti Järvejooksude sarja 3. ning ühtlasi ka eelviimane etapp. Kohal oli korralik tase jooksjaid ning üldse kokku 437 inimest. Distants oli 16,9 km ja ilm püsis seal 20 kraadi kandis. Järjekordselt sain hea võimaluse näha, kas ning kuidas on progress vormi osas läinud. Stardipauk anti kell 12 keskpäeval ja pidu võis alata.
Ümber Saadjärve jooks on ikka üks korralik maanteejooks. Nii nagu Lõuna- Eesti võistlustel ikka kombeks, siis ka seekord pidi üle ronima 3-4 mäenukist. Mina aga alustasin julgelt ja enesetunne oli üsna hea. Peale neljandat kilomeetrit, kui alguse "elevus" sai läbi, moodustusid teatud grupid. Jooksin sealt alates koos Jaanus Kallaste ja Kristo Reinsaluga. Esiviisik oli meist juba lahti rebinud ning omakorda meist ca 100 meetri kaugusel jooksid koos norrakas Morten Saetha ja igihaljas Eesti jooksulegend Vjatšeslav Košelev.
Joostud sai pool maad ning peale joogipunkti jäi pundist mõnevõrra maha
Reinsalu. Sealt edasi jooksin Kallastega koos ning mis seal salata - tunne oli üsnagi hea. Tõsi, umbes kahe kilomeetri pärast pidin ise katempole vastu andma ning tähtis oli nüüd vaid see, et ei vajuks korralikult ära. Poolteist kilomeetrit hiljem möödusid tagant ka Košelev ning Saetha. Vahed hakkasid kergelt sisse tulema ja nüüd ei tohtinud enam Kristot ka mööda lasta.
Jooksin hirmutundega edasi, samm oli raske ja ei olnud põrmugi mõnus lõpuosa. Saadjärve jooksu "maiuspalaks" on muidugi kilomeeter enne lõppu korralik ronimistõus. Sinna jõudes nägin, et ees jooksval Saethal on ka samm jube töntsiks läinud. Silmasin võimalust ja punnisin end mäest ülesse nii kiiresti kui võimalik. Suutsin mööda minna ning jäänud oli veel ca 900m. Jalad piimhapet täis ja kohe seljataga konkurent, kes ei anna midagi ilma võitluseta.
Umbes pool kilomeetrit enne lõppu läks aga täielikuks spurdiks ära. Saetha vajutas täiega gaasi ning mina pidin hoolimata raskusele leidma veel endas ka viimase jõu. Pingutan, pingutan, aga no krt ei ole vahe ikka veel piisav. Lõpuks sai mu tahtmine võitu ja suutsin paarikümne meetrise vahe sisse teha ning võtta jooksust üsnagi okei 8. koht, ajaga 59:13,1. Rinnanumbrile vähemalt kohane. Tunne finišis väga väsinud, aga sisemine rahulolu oli olemas. Võidu võttis Raivo Alla (56:17,4), teiseks tuli Rauno Laumets (56:57,5) ja kolmanda koha pälvis julge jooksuga Taavi Tambur täpipealt 58 minutiga. Naistest võttis võidu Olga Andrejeva (1:04:37,3), järgnesid Jekaterina Patjuk (1:06:01,8) ja kolmandana klubikaaslane ning selle lehekülje üks populaarsemaid isikuid Kaisa Kukk (1:07:40,3).
Kokkuvõttes vägagi positiivne jooks üle pika aja. Vorm on tõusuteel ja iga jooksuga liigun aina paremuse poole. Jooks tehtud, mängime nüüd veidi malet ka. Homsest kuni pühapäevani osalen ma Eesti meistrivõistlustel tavamales. Kokku üheksa kurnavalt pikka mängu ja loodetavasti saab ka hiljutine maleedu seal jätku. Ainus malemees ma siiski see nädal ei ole, sest ka treener Urmas osaleb 3-6. juulil Lätis toimuval malefestivalil. Eks näha ole, kellel paremini mäng välja kukub. #treeningpartner #eestijärvejooksudesari #ümbersaadjärvejooks #hakkabjumetjubalooma

25 Jul 2017

25 Jul 2017

Kaks ühes, niimoodi Medaril asjad käivad!!!
Sarnaselt üleeelmisele nädalavahetusele, oli mul ka läinud nädalavahetus täis nii malet kui ka jooksmist. Pidu algas laupäeva hommikul, kui Vene tänaval, Paul Kerese nimelises malemajas toimusid Eesti välkmale meistrivõistlused. Kuna ma seenioride ja naiste klassi õnneks või kahjuks ei kuulu, siis mängisin otseloomulikult meeste turniiril. Tase päris hirmus ei olnudki. Kohale tuli mängima 26 härrat ja maratonisammuga maletaja sai endale 17. paigutuse. Olgu siis ära öeldud, et välkmale on kõige kiirema ajakontrolliga mäng ning seekord oli ajakontrolliks klassikaline 3 min mõlemale + 2 lisasekundit iga käiguga. Nagu aru võib saada, siis välkmale on tõesti täielik mäss...
Pean tunnistama, et turniir pakkus igasuguseid emotsioone. Esimese nelja vooruga oli mul koos vaid 1 ainuke punkt ja paar head seisu suutsin muidugi maha mängida. Seitse vooru lõpuni, ega seis väga kiita ei olnud. Mis juhtus edasi, oli puhas kuld. Üks võit järjest, teine, kolmas, neljas, no pagan viis võitu järjest ja "momentum" oli täiega laes. Olen seda öelnud varemgi ja ütlen uuesti - kui mul lasta selline hoog kätte saada, siis ma olen viimane vastane, kellega Te tahate mängida. Eelviimases voorus tegin viigi väljaspool arvestust mängiva ning turniiri juhtiva Grigori Šarankoviga. Seis oli mäss, pess oli mul üle, aga aega oli vähem.
Viimane voor tegin kiirviigi Robert Dubroviniga, kes krooniti ka välkmale Eesti meistriks. Nüüd pidin jälgima mänge ja lootma, et Valner suudaks võita Vovki ja Pedoson suudab valgetega vähemalt viigi teha Petroviga. Kahjuks läksid mõlemad mängud vastupidi ja 5. koht oli reaalsus. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et jah kui oleks viimases võitnud, siis oleks 3. koha saanud, aga raske olnuks võita, kui vastast rahuldab viik. Dubrovin Eesti meister 8,5 punktiga 11-st võimalikust, Ilja Vovk teine (7,5) ja meistrivõistluste pronks Uku Valnerile (7 punkti). Ise kogusin ka 7 punkti 11-st, aga kuna algus läks täiesti aiataha, siis lisanäitajad mind ei soosinud.
Sama päeva õhtul sammusin aga Kadrioru staadionile, kus jooksin 1500m. Läksin parimat andma ja saab, mis saab. Sai nii palju, et kui juuli alguses jooksin 4:20,48, siis laupäeval oli aeg juba natuke parem - 4:14,96. Koht 12. kuueteistkümne osaleja seas. Isiklikust rekordist veel kaugel, aga jällegi iga jooksuga läheb seis aina paremaks. Eesti meistriks tuli Andi Noot (3:55,95), teiseks jooksis end Kaur Kivistik (3:56,43) ja pronksile Olavi Allase (3:58,35). Kokkuvõttes võib esimesele päevale hindeks anda nelja.
Pühapäeva hommikul läksin jälle mängima malet ja asukoht täpselt sama, kuid nüüd toimusid klubide võistkondlikud meistrivõistlused. Kokku tuli mängima 8 võistkonda ja ka meie (Tõnu Truusi malekoolkond) olime väljas. Sats oli meil rohkem siuke c-koondis, sest paar head meest olid puudu (Ottomar Ladva, Andrei Shiskov). Kuna kõigil oli ükskõik, et mis lauda mängib, siis viskasime loosi ja koosseis kujunes selliseks: 1. laud Valentin Dragun, 2. laud Georg Nero, 3. laud Medar isiklikult ja 4. laual hakkas maadlema Georg Abozenko. Iga vastasega mängisime kaks mängu, mõlemate värvidega.Võib öelda, et meil oli nii häid kui ka madalhetki, aga liigse ebastabiilsuse ja ebaõnne tõttu leppisime lõpuks 6. kohaga. Kui üldse midagi head välja tuua, siis selleks oli enda mäng. Teisel päeval kogusin 3. laual 14-st võimalikust 11 punkti ja kahe päeva kokkuvõttes +140 reitingupunkti juurde. Damn, ega ma ka siiamaani seedin seda kõike läbi. Mainime siis ka medalistid ära. Eesti meistriks tuli maleakadeemia Vabaettur, 36 punktiga (Krupenski, Vovk, Danilov, Pedoson), hõbemedalid teenis Reval Sport, 35 punktiga (Kukk, Valner, Remmel, Nestor, Mai Narva) ja pronksmedalid Tallinna MK, 32,5 punktiga (Chukavin, Lumiste, Sirp, Margareth Olde ja Grete Olde). Pressiteates tuli hiljem välja, et meeskonnavaim oli see, mis noortele pronksi tõi. Palju Õnne!!! Meie punt kogus lõpuks kokku 27,5 punkti.
Sportliku nädalavahetuse lõpetas minu jaoks eestikate 800m jooks. Paljud imestasid, et miks ma küll 5000m jooksule ei läinud, aga kuna mul see sub 2min on suureks eesmärgiks, siis tahtsin proovida hetkeseisu. Esimene ring tuli 58 sekundiga, 600m vaheaeg oli ka törts alla 1:30, kuid viimase kahesaja meetriga kustusin täielikult ning lõpuajaks 2:05,79. Erilist rahulolu see muidugi ei pakkunud, aga kui tuua võrdluseks paari nädala tagune aeg 2:10,22, siis jällegi on kerge edasiminek olnud. Eesti meistriks tuli 800m distantsil esmakordselt eakaaslane Rasmus Kisel, kes soolojooksuga noppis vägeva võidu, aeg 1:50,31. Hõbeda noppis Andi Noot (1:52,65) ja pronksi Kaur Kivistik (1:53,38).
Staadioniga selleks aastaks ei ole siiski veel lõpparve tehtud. Panen trenni edasi ja augustis paar, kolm starti veel teen tartaani peal. Heasse vormi saamine ei tule üleöö, see ikka võtab aega, aga olen optimistlik, et sügiseks saab masinavärgi tööle. Järgmine start juba eeloleval pühapäeval, kui toimub Eesti Järvejooksude sarja 3. ning eelviimane etapp - ümber Saadjärve jooks. Ees ootamas 17,5 km korralikku kuumust ja kannatust. Lõpetuseks tahan veel õnnitleda klubikaaslast Jaanus Kallastet, kes jooksis mitteametlikult maailma hooaja tippmargi 800m jooksus, joostes tossudes. Peab võibolla isegi seda kaaluma... #treeningpartner #jällekorraliknädalavahetus

19 Jul 2017

19 Jul 2017

Eesti meistrivõistlused 10,000m jooksus ja 4 päeva haaravaid malelahinguid Pärnus!!!
Aeg liigub kiiresti ning ka võistlusi tuleb üha rohkem peale. Eelmine nädal mängisin üle pika aja tavamale turniiri, sedapuhku suvepealinnas, Pärnus, (13-16. juuli). Iga-aastane võistlus, mis toimub juuli keskpaiku ja oma
lihtsuse ning suurepärase asukohaga lausa kutsub mängima. Tase on suures plaanis alati "inimlik", ehk siis ka minul on olnud omad võimalused võidelda esiotsa kohtade peale. Kahjuks pole midagi hõisata seni olnud. Korra olen tulnud teiseks ja viimased 2 korda kui osalesin, pidin hoolimata esikoha jagamise tõttu viimases voorus kaotama ning auhinnalistest kohtadest suu puhtaks pühkima. Needus vajas lõppu!!!
Kohale oli mängima tulnud 35 maletajat ning reitingu põhjal sain endale 6. asetuse. Sellisel turniiril on asetus väga tähtis, sest just tänu sellele võid saada kas rohkem tugevamaid või jõukohasemaid vastaseid, mis lõpuks otsustavad palju. Esimeses kahes voorus sai "kohustuslik" võit ära võetud kahe noore poisi vastu ( K.Uibokant, A.Pedmanson) ja kolmandas voorus sain vastaseks turniiri 1. asetuse ja favoriidi - Dmitri Petrovi. Ainukene mängija, kellega ma just nimelt selles voorus ei tahtnud mängida. Te küsite miks? Põhjendus on lihtne...
Nimelt voor hakkas ise 15:00 ja 19:20 oli õhtul start 10,000m jooksule. Vastane teadis hästi seda ja kiirviigiga niisama ta nõus ei olnud. Olnuks sisuliselt ükskõik kes teine, siis oleks vast saanud mingisuguse kompromissi leida. Ühesõnaga pidin mängima hoolimata pikast ajakontrollist väga kiirelt ja sisuliselt "puusa pealt" laskma käike. Üritasin seisu hoida võimalikult võrdsena ja hoolimata vastase kahingust, püsis seis üsna tasakaalus. Muidugi tegin ma siis jõhkra prohmaka, mille ma oleks normaalse mõtlemise jooksul kindlasti leidnud, aga see viga lõpetas mängu seekord kiirelt.
Peale mängu haarasin koheselt spordikoti ning tänu Tõnu Tõnso abile jõudsin kiirelt bussijaama ja sain vajalikule bussile. Kadrioru staadion polnud kaugel ja sain ilusti teha soojendusjooksu, venitused ära enne korralikku vaimset "kanntamist" grin-emotikon:D. Kakskümmend viis ringi staadionil on ikka hirmus nüri. Läksin klubi eest välja ja eesmärgiks oli joosta nii hästi kui suudan. Isikliku rekordiga suuri probleeme ei saanud tulla, sest jooksin alles 3. korda seda distantsi statal ja aeg ees oli kehva - 34:42,79.
Jooks kujunes minu jaoks alguses nagu palverännakuks, sest ma otsisin endale sobivat kohta, aga mul polnud õrna aimugi, kus see olla võiks. Vorm pole kiita, kuid iga trenni ja võistlusega on vorm tasapisi paranenud. Esimesed paar kilomeetrit oli kerge, aga siis läks raskeks. Poole maa vaheaeg oli 16:33 ja pingutasin vähemalt nii palju, et aeg alla 34 minuti saada. See õnnestus, aga kuradima napilt - 33:58,29 ja 15. koht. Ei midagi suurejoonelist.
Tühja minust, räägime aga paari sõnaga päevasangarist - Mark "Freaking" Abnerist. See noormees juba ei väsi üllatamast. Potensiaal ja andekus on Tal koguaeg olnud olemas, aga nüüd hakkab see tasapisi tulemusteks vormima. Esimene täiskasvanute medal (hõbe) tuli ära ja seda peale kõva viimast ringi ning osutades Eesti meistrile Andi Noodale väärikat vastupanu. Tuleb ennastki nüüd vormi saada, sest kui selline "jänes" on trennis ees, siis see aitab ka mind väga palju. Olgu siinkohal ära öeldud, et Margiga alustasime koos jooksutreeninguid 2013. aasta sügisel. Pronksi napsas spartalane Raivo Alla. Kahju on klubikaaslasest Kaisa Kukest, kes viimastel meetritel pidi tunnistama Moonika Pilli paremust ja leppima 4. kohaga.
Jooks tehtud ning järgmise päeva varahommikul põmm Pärnusse tagasi, sest maleturniiri voor oli kell 10:00 algamas. Vastaseks Narvade maledünastia üks kogenumaid naisterahvaid - Merike Rõtova. Nagu alati, siis minu mängud on alati põnevad, sest alati midagi juhtub. Avangus sain mõnusa seisu peale, paar ebastandartset käiku ka ja mina olin rahul. Ometi suutis vastane teha ühe väga ebameeldiva lipukäigu, peale mida läks seis kriitiliseks minu jaoks. Vastasin teravalt ja suutsin seisu võrdsustada. Lõpuks võitsin ka kvalitee, aga sellest polnud mingit kasu ning seis muutus väga mürgiseks. Olin sisuliselt juba alla andmas, üks käik ja mul pole enam midagi teha. Ei tea, kas vastupidavus muutis midagi, aga tänu valedele tulistamistele pääsesin halvimast ja lõpuks suutsin veel tänu ühele eksimusele saada punkti mängust, mida ma üldsegi ei väärinud.
Kobistasin punkti ära ja 5. voorus sain vastu Margareth Olde. Mõtlesin, et mängin midagi sellist, mida vastane üldsegi ei ootaks. Esimene käik e4, siis c5 ja edasi a3, Rc6, b4, c:b4, a:b4, R:b4, c3, Rc6 ja d4. Kokkuvõttes püsis mäng terve aeg üsna võrdsena, mul oli küll ettur vähem, aga liputiival hoidsin survet peal. Mäng läks lõpuks ajapuuduse peale, kus ma eksisin ettur c4 lükkega. Paar käiku hiljem tegi omakorda prohmaka Margareth ja edasi me mängisime umbes 20 käiku nii, et mõlemal aega vähem kui 1 minut. Iga käiguga tuli siiski 30 sekundit juurde. Lõpuks tegin viimase prohmaka mina ja saingi teise kaotuse.
Viimane päev ja viimased kaks vooru. Selge oli see, et kui ma rahadesse tahan jõuda, siis pean mõlemad mängud võitma, maksku mis maksab.... Esimeses mängus kindel võit Heda Kruusiaugu vastu ja viimases voorus ma ei tea mismoodi, aga sain vastaseks Tõnu Heinmetsa, kellega olime neljapunktistest tol hetkel kaks suurima reitinguga mängijat. Võitmiseks pidi ründama ja sellest juba puudust ei tulnud. Seis muutus täielikuks mässuks ning igasuguseid pseudovariante oli lihtsalt metsikult palju. Küsimus oli vaid selles, et kes eksib esimesena, see ka mängu kaotab. Minu õnneks tegi vastane vea ja sain vajaliku punkti kätte.
Sellega siiski ei olnud asi korras. Nüüd sõltus minu saatus teiste laudade tulemustest. Õnneks loksus minu jaoks kõik ideaalselt paika, päike tuli välja ja Medar napsas viimase auhinnalise ehk 4. koha. Nagu näha, siis mõnel võistlusel polegi neljas koht kõige hullem grin-emotikon:D. Turniiri võitis aga 6 punktiga 7-st võimalikust Dmitri Petrov, teiseks tuli sama skooriga, aga veidi kehvema lisanäitajatega Rene Lumiste ja kolmanda koha sai Georg Abozenko, keda esimestel laudadel sisuliselt kordagi ei näinud. Esimese kahe vooru õnnetuste saatel sai Ta edaspidi vägagi soodsaid vastaseid ja niimoodi tagant ronides sai ta viimases voorus vastaseks Petrovi, kes oli nõus kiirviigiga. Talk about being lucky!!!
Me Georgiga oleme head sõbrad juba kümme aastat, nii et väike "röstimine" ei tee talle paha smile-emotikon:). Läbi häda ja õnnestumiste väldanud turniir sai lõpuks läbi ja draamat kui palju. Nagu näha, siis hea õnnestumise korral saab ka kahte asja korraga teha, kuid seda väiksese ohverduse arvelt. Nädalavahetusel juba uued võistlused, ei jõua ära oodata!!! #treeningpartner #eestimeistrivõistlused #10000m #PaulKeresemälestusturniir #kõvaandmine

Load more posts
|
|
|
|

Bio

Tallinnast, Eestist pärit jooksumees, kes alustas jooksmisega 2013 a sügisel ning on jooksnud kõiki distantse 600m-st kuni maratonini välja(42,2km).Minu senised suurimad saavutused on: 6x juunioride(U-20) Eesti meister, Eesti meister 4x1500m teatejooksus (2016), 2x Rakvere Ööjooksu 10km võitja (2016, 2017), Guinnessi rekordiomanik kõige kiiremini joostud maratonis, põrgatades samal ajal kahte korvpalli - 3:54:16 (2017)

Long distance runner from Tallinn, Estonia who started running in autumn 2013 and has run all distances from 600 metres to marathon (42,2 kilometres).My biggest achievments so far: 6x Estonian Junior(U-20) Champion, Estonian Champion in 4x1500m relay race (2016), 2x Rakvere Night Run 10km winner (2016, 2017), Guinness World Record holder for fastest marathon, while dribbling two basketballs - 3:54:16 (2017)

Isiklikud rekordid/Personal records
800m: 2:01,6 (2015)
1000m: 2:37,77 (2016)
1500m: 4:08,29 (2016)
Mile: 4:36,38 (2017)
3000m: 8:57,96 (2014)
5000m: 15:40,16 (2015)
10,000m: 33:58,29 (2017)
10 km road: 32:37 (2016)
21,1km: 1:12:13 (2016)
42,2km: 2:51:27 (2016)

Sisehalli rekordid/Indoor records

600m: 1:30,9 (2014)
800m: 2:04,89 (2016)
1000m: 2:45,33 (2014)
1500m: 4:16,85 (2016)
2000m: 5:55,89 (2017)
3000m: 9:09,84 (2016)

Born 1996 (age 21)
Coach Urmas Randma
Club Treeningpartner

Personal bests

10000m

Show
Personal best

1000m

Show
Personal best

1500m

Show
Personal best

3000m

Show
Personal best

5000m

Show
Personal best

800m

Show
Personal best

Half marathon

Show
Personal best

Marathon

Show
Personal best

Competition results

10000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Rapla Selveri suurjooks 17. 34.19 Rapla June 2014

1000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Nõmme Seeriajooks 02.42 Tallinn Aug. 2014

1500m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti talvised MV 04:22.34 Tallinn Feb. 2015
Eesti juunioride MV 2. 04.16 Rakvere June 2014

3000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti talvised MV 09.14 Tallinn Feb. 2015
Rukkilillemängud 08.57 Tallinn Aug. 2014

5000m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti juunioride MV 1. 15.51 Rakvere June 2014

800m

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Eesti juunioride talvised MV 7. 02.06 Tallinn Jan. 2014

Half marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
Narva Energiajooks 01.15 Narva June 2014

Marathon

Show
COMPETITION RANK RESULT LOCATION DATE
SEB Tallinn Marathon 628.